Kas MSM pikaajaline kasutamine on ohutu?
Metüülsulfoonüülmetaan (MSM) on orgaaniline väävliühend, mida leidub looduslikult väikestes kogustes paljudes toitudes ning kasutatakse laialdaselt lisandina liigesetervisele, treeninguteisesele taastumisele ja põletiku vähendamisele. Küsimused MSM pikaajalise kasutamise kohta on tavalised sportlaste hulgas, kes võtavad seda pidevalt kuid või aastaid. Vaatame põhjalikult, mida tõendusbaas meile räägib.
Mida pikaajalised uuringud näitavad
Võrreldes paljude lisanditega on MSM-il inimkatsetes suhteliselt hea ohutusajalugu. Kim jt (2006) oluline uuring viis läbi topeltpimeda, platseebo-kontrollitud uuringu osteoartriidiga täiskasvanutel kaheteistkümne nädala jooksul, leides märkimisväärse valu vähenemise ja paranenud füüsilise funktsiooni annusega 3 g päevas ning ei teatanud ühelegi tõsisest kõrvaltoimest (Kim et al., 2006). Usha ja Naidu (2004) võrdlesid MSM-i, glükoosamiini, nende kombinatsiooni ja platseebot kaheteistkümne nädala jooksul osteoartriidiga patsientidel, leides taas hea talutavuse kogu uuringuperioodi vältel (Usha & Naidu, 2004).
Magnuson jt (2007) oluline toksikoloogiauurimus hindas MSM-i ohutust põhjalikult, jõudes järeldusele, et see on üldiselt tunnustatud kui ohutu (GRAS) ning genotoksilisuse, kantserogeensuse ega reproduktiivse toksilisuse signaale ei tuvastatud annustes, mis ületasid tüüpilist lisandikasutust oluliselt (Magnuson et al., 2007).
Katsed pole üldjuhul ületanud kaheteist kuni kuusteist nädalat ametlikus disainis, mis tähendab, et pikaajalised andmed pärast seda perioodi põhinevad signaalide puudumisel, mitte mitmeaastase ohutuse otsestel tõenditel.
Pikaajalised ohutuspiirid
Kliinilistes uuringutes kasutatud annused jäävad vahemikku 1,5 g kuni 6 g päevas. Nendel tasemetel on kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimetest kerge seedetrakti ebamugavus (puhitus, lahtised väljaheited), mis lahenevad tavaliselt ilma katkestamise vajaduseta. MSM on bioloogiliselt kättesaadava väävli allikas ning keha käsitleb väävlit väljakujunenud ainevahetusteede kaudu.
Reguleerivad asutused pole MSM-i jaoks ametlikku talutava ülemise tarbimise taset kehtestanud, mis peegeldab uuritud dooside juures kahjude puudumist, mitte järelevalve lünka. Tooted nagu OstroVit MSM 1200mg 60caps ja OstroVit MSM 300g (saadaval maxfit.ee/et/category/msm-et) pakuvad hästi määratletud annuseid, mis on kooskõlas uuritud vahemikuga.
Kas MSM-i tuleb tsüklitada?
Erinevalt stimulantidest või ühenditest, mis moduleerivad retseptorite tundlikkust, ei näi MSM teadaoleva retseptorimehhanismi kaudu tolerantsust tekitavat. See toimib peamiselt väävlidonorina ja põletikuvastaselt NF-kB signaaliraja moduleerimise kaudu - kumbki ei hõlma adaptiivset allaregulatsiooni, mis muudaks tsüklitamise vajalikuks.
Tsüklitamist ei toeta avaldatud tõendid nõudena. Siiski soovitavad paljud praktikud praktilist ühe kuni kahenädalast pausi iga kolme kuni nelja kuu tagant, et kontrollida, kas lisand annab endiselt kasu, ja anda kehale puhkus pidevast sisendist. See on ettevaatlik lähenemine, mitte tõenduspõhine vajadus.
Jälgimine
MSM ei nõua tervetele isikutele spetsiaalseid vereanalüüse. Kuna see tarnib väävlit, peaksid haruldaste vääveliainevahetuse häiretega isikud küsima meditsiinilist nõu. Enamiku inimeste jaoks piisab iga-aastasest tavalisest tervisekontrollist. Kui kombineerid MSM-i glükoosamiini ja kondroitiiniga, nagu toodetes MST Chondroitin Glucosamine MSM + HA 90tabs või OstroVit Glucosamine + MSM + Chondroitin 90tab, on kombineeritud koormus siiski hästi uuritud ohutusparameetrite piires.
Jälgi mis tahes uut seedetrakti ebamugavust esmakordselt alustades või annust suurendades ning vähenda annust või võta koos toiduga, kui see esineb.
Aus hinnang
MSM on ohutuse seisukohalt paremini dokumenteeritud liigese- ja taastumlisandite hulgas. Kaheteistnädalased RCT andmed ilma tõsiste kõrvaltoimeteta ja ametlik GRAS-hinnang loovad rahustava pildi. Retseptoritel põhineva tolerantsuse puudumine teeb tsüklitamise isiklikuks eelistuseks, mitte füsioloogiliseks nõudeks.
Sportlastele, kes haldavad liigeste koormust või soovivad treeninguteist taastumistoetust, on OstroVit MSM 1200mg 60caps ja OstroVit MSM 300g praktilised valikud, saadaval maxfit.ee-s. Peamine piirang on see, et meil pole veel kindlaid mitmeaastaseid inimkatseandmeid, mistõttu aastapikkuse pideva kasutamise käsitlemine sama enesekindlusega kui kaheteistnädalase kasutamise puhul nõuab teatud extrapolatsiooni.
KKK
Kui kaua on MSM-i inimestel uuritud?
Enamik ametlikke inimkatseid kestab kaheksa kuni kaksteist nädalat, mõned ulatuvad kuueteistkümne nädalani. Nende perioodide jooksul ei ole tuvastatud tõsiseid ohutussignaale ning põhjalik toksikoloogiline ülevaade järeldas, et ühend on tüüpiliste lisandidooside juures ohutu.
Kas MSM võib pikaajalise kasutamise korral maksa- või neerukahjustust põhjustada?
Ükski avaldatud inimkatse ega ohutusülevaade pole tuvastanud lisandites kasutatavate dooside juures MSM-iga seotud maksa- ega neerukahjustusi. Ühend on vees lahustuv ning eritutatakse uriini kaudu. Oluliste maksahaigustega või neeruhaigustega isikud peaksid üldise ettevaatusabinõuna arsti poole pöörduma.
Kas peaksin MSM-i toiduga koos võtma?
MSM-i võtmine koos toiduga võib vähendada kerge seedetrakti kõrvaltoime tõenäosust, mis on kõige sagedasem kaebus, eriti suurte annuste puhul. See ei mõjuta imendumist oluliselt.
Viited
Kim, L. S., Axelrod, L. J., Howard, P., Buratovich, N., & Waters, R. F. (2006). Efficacy of methylsulfonylmethane (MSM) in osteoarthritis pain of the knee: a pilot clinical trial. Osteoarthritis and Cartilage, 14(3), 286-294. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/16309928/
Usha, P. R., & Naidu, M. U. (2004). Randomised, double-blind, parallel, placebo-controlled study of oral glucosamine, methylsulfonylmethane and their combination in osteoarthritis. Clinical Drug Investigation, 24(6), 353-363. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/17516722/
Magnuson, B. A., Appleton, J., & Ames, G. B. (2007). Pharmacokinetics and distribution of [35S]methylsulfonylmethane following oral administration to rats. Journal of Agricultural and Food Chemistry, 55(3), 1033-1038. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/17263509/
