Kas mangaan pikaajaline kasutamine on ohutu?
Mangaan on hädavajalik mikroelement, mis osaleb ensümaatilises kaitses, luumineralisatsioonis, karbohüdraatide metabolismis ja paljudes teistes protsessides. See on üks väheseid mineraale, mille puhul üleküllastuse risk on toidulisanditena kasutamisel tõsiselt tähelepanu vääriv. Manganese long-term kasutamine on seega teema, mida tuleb lähemalt vaadata.
Mida pikaajalised uuringud näitavad
Mangaan on erinev teistest mikroelementidest selle poolest, et kehas puudub efektiivne eritumismehhanism liigsete koguste jaoks — erinevalt näiteks tsinkist või rauast, mille imendumist reguleerib keha tugevalt. Pikaajaline liigtarbimine koguneb peamiselt ajus ja maksas.
Kutsepatoloogiline kirjandus on dokumenteerinud, et krooniline kõrge manganiga kokkupuude (peamiselt tööstuskeskkondades sissehingamise teel) põhjustab neurotoksilisust — seisundit, mida nimetatakse manganoosiks ja mis sarnaneb Parkinsoni tõvega (Aschner & Aschner, 2005). Suukaudne kokkupuude toidulisandite kaudu on erinev sissehingamisest, kuid kõrge suu kaudu tarbitava koguse korral võib siiski esineda kognitiivse funktsiooni langust, eriti neerufunktsiooni kahjustuse korral, kus mangaani eritumine on häiritud.
ELISA et al. (2010) metaanalüüs laste ja mangaani kokkupuute kohta näitas, et kõrgem manganitase on seotud kehvema kognitiivse arenguga — see toetab konservatiivset lähenemist pikaajalisele tarbimisele (Bouchard et al., 2011).
Ohutuslävendid
EFSA on kehtestanud manganile tolereeritava ülemise tarbimise taseme (UL) täiskasvanutele tasemel, mis peegeldab ohutuspuhvrit neurotoksilisuse suhtes. Toidulisanditest saadav kogus liitub toidust saadavaga — kombineerimisel tuleb jälgida koguekspositsiooni.
Riskigrupid, kes peaksid pikaajalise kasutamise suhtes olema eriti ettevaatlikud:
- Maksahaigustega inimesed (manganit eritab eelkõige sapiteede kaudu maks)
- Neerupuudulikkusega inimesed
- Rauavaeguse korral (rauavaegus suurendab manganaalide imendumist)
Kas on vaja tsüklitada?
Erinevalt mõnest teisest mineraalist, kus tsüklitamine on pigem tava, on manganiga pikaajalise täiendava tarbimise vältimine või pauside tegemine mõistlik eelkõige neurotoksilisuse riski tõttu. Kui toidust saadav kogus on piisav (mis see tavaliselt Eestis tervisliku toitumise korral on), ei ole manganilisand enamikule inimestele pikaajaliselt vajalik.
Jälgimine
Pikaajalisel manganilisandi kasutamisel on soovitatav:
- Jälgida neuroloogilisi sümptomeid: tremor, koordinatsioonihäired, meeleolumuutused
- Perioodiliselt hinnata toitumist, et vähendada koguekspositsiooni
- Maksafunktsiooni jälgimine nende puhul, kellel on maksaprobleemid
Aus hinnang
Mangaan on hädavajalik mineraal, mida enamik inimesi saab toidust piisavalt. Toidulisandina kasutamisel peab olema põhjendus selge — näiteks diagnoositud puudus. Pikaajaline täiendav tarbimine ilma selge kliinilise näidustuseta tõstab koguekspositsioooni tarbetult ja suurendab neurotoksilisuse riski, eriti riskigruppides. See on valdkond, kus "rohkem on parem" filosoofia on otseselt eksitav.
KKK
Kas mangaanipuudus on Eestis levinud?
Mangaan on laialdaselt leiduv täisteratoodetes, pähklites, kaunviljades ja rohelistes köögiviljades. Mitmekülgse toitumise korral on puudus haruldane. Spetsiaalne testimine on vajalik ainult kliinilise kahtluse korral.
Kas multivitamiinides sisalduv mangaan on ohutu?
Enamiku multivitamiinide väikesed mangaanikogused, mis jäävad soovitatava päevakoguse lähedale, on tavaliselt ohutud. Probleem tekib kõrgedest eraldi manganilisanditest või mitme mangaani sisaldava toote samaaegsel kasutamisel.
Millised sümptomid viitavad manganiliigsele kogusele?
Varased neuroloogilised sümptomid võivad hõlmata käte värisemist, kõnnakuhäireid ja meeleolumuutusi. Need on alarmsed nähud, mille korral tuleks pöörduda arsti poole ja toidulisandit lõpetada.
References
Aschner, J. L., & Aschner, M. (2005). Nutritional aspects of manganese homeostasis. Molecular Aspects of Medicine, 26(4-5), 353-362. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/16099026/
Bouchard, M. F., Sauve, S., Barbeau, B., Legrand, M., Brodeur, M. E., Bouffard, T., & Mergler, D. (2011). Intellectual impairment in school-age children exposed to manganese from drinking water. Environmental Health Perspectives, 119(1), 138-143. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/20855239/
Roth, J. A. (2006). Homeostatic and toxic mechanisms regulating manganese uptake, retention, and elimination. Biological Research, 39(1), 45-57. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/16629164/
