Miks on joo ajastamine oluline?
Jood on asendamatu jälgmineraal, mis on kilpnäärmehormoonide — türoksiini (T4) ja trijodotüroniini (T3) — sünteesiks hädavajalik ning reguleerib ainevahetust, kasvu ja närvisüsteemi arengut. Kilpnääre koondab joodi verevoolust, muutes piisava ja järjepideva igapäevase tarne oluliseks. Kuigi kilpnäärme funktsiooni peamine mõjutaja on igapäevane joodikogus, võib ajastamine mõjutada imendumise efektiivsust ja vähendada konkureerivate toitainete häirimist.
Koos toiduga või tühja kõhuga?
Joodi toidulisandid — tavaliselt kaaliumjodiidi tabletid — imenduvad üldjuhul hästi, olenemata sellest, kas neid võetakse koos toiduga või tühja kõhuga. Siiski võivad mõned struumatooted (looduslikult esinevaid struumaaineid sisaldavad toidud) väga suurtes kogustes tarbides kilpnäärme joodiomastamist häirida: toored ristõielised köögiviljad, soja ja maniokk on sageli mainitud näited. Tavalistele toidulisandite kasutajatele, kes söövad normaalset mitmekesist toitu, ei ole see häirimine praktilistes toidukogustes mureallikas.
Ettevaatusabinõuna ja teoreetilise imendumiskonkurentsi minimeerimiseks on tavaline praktiline soovitus võtta joodi 30–60 minutit enne sööki või 1–2 tundi pärast seda. See on eriti oluline, kui eine sisaldab suurt kogust tooreid ristõielisi köögivilju või sojatoiteid.
Päevaaeg ja treening
Kilpnääre ei näita tervetel täiskasvanutel tugevat ööpäevarütmi joodiomastamisel, seega pole kindlat tõendusmaterjali, et konkreetne päevaaeg — hommik vs õhtu — avaldaks joodi imendumisele või kilpnäärmehormoonide sünteesile olulist mõju. Enamik praktikuid soovitab hommikust annustamist lihtsalt järjepidevuse ja harjumuse kujundamise eesmärgil.
Sportlaste jaoks pole tõendusmaterjali, et trenni aegne joo ajastamine annab mingit konkreetset kasu. Joodivajadus ei muutu tervetel populatsioonidel harjutuste mõjul ägedalt, seega on treeninguseansside suhtes ajastamine tõenäoliselt ebaoluline.
Jagatud vs ühekordne annus
Tavaliste toidulisandite annuste (150–300 mcg päevas) puhul on ühekordne päevaannus täiesti piisav. Kaaliumjodiidist pärinev jood imendub kiiresti, plasma joodiidkontsentratsioon saavutab haripunkti 30–60 minutit pärast manustamist. Kilpnäärme joodiidi püüdmismehhanism ei ole nendel annustel piiratud lühiajaliste tippkontsentratsioonidega, seega ei paku annuse jagamine selget eelist, lisades ainult ebamugavust.
Suurematel ravivannustel (kasutatakse ainult konkreetsetel meditsiinilistel näidustustel) võib jagamine vähendada mööduvaid kõrvaltoimeid, kuid see on arsti juhitav kliiniline olukord.
Koostoimed, mis mõjutavad ajastamist
Mitmed ained häirivad joodi imendumist või kilpnäärme joodi omastamist:
- Kaltsiumilisandid: suurtes annustes kaltsiumkarbonaat võib samaaegselt võttes jodiidi imendumist veidi vähendada. Eraldada vähemalt 2 tunniga, kui kasutate mõlemat.
- Antatsiidid: alumiiniumi ja magneesiumipõhised antatsiidid võivad jodiidi siduda. Joodi võtta eri ajal.
- Fluorid ja kloor suurtes kontsentratsioonides (harv toidulisandite kontekstis) võivad jodiidi transporteril konkureerida. Tavaliselt pole oluline tavapärase päevase annustamise puhul.
- Seleen: seleen on kilpnäärme ainevahetuses joodiga sünergiline (Ventura et al., 2017); ajastamise erinevust pole vaja — neid võib võtta koos.
Praktiline päevaplaan
- Võtta joodi hommikul koos hommikusöögiga või vahetult enne seda.
- Kui hommikusöök sisaldab suures koguses sooja või tooreid ristõielisi köögivilju, võtta joodi 30–60 minutit enne söömist.
- Mitte võtta joodi samaaegselt suurte annuste kaltsiumkarbonaadi või antatsiididega.
- Enamiku toidulisandite joodiannuste jaoks piisab ühest päevaannusest.
- Järjepidevus on olulisem kui täpne ajastus — võtta igal päeval samal ajal.
OstroVit Iodine Potassium iodide 200mcg 120tabs on saadaval maxfit.ee-s ja pakub lihtsat ühekordse päevaannuse joodivormingut.
Joodistaatus Eestis ja Põhja-Euroopas
Joodivaegus on jätkuvalt rahvatervise kaalutlus Põhja- ja Ida-Euroopa osades, sealhulgas Eestis, kus mulla joodisisaldus on suhteliselt madal. Piimatooted, mis on rikastatud joodiga (joodirikka loomasöödaga), on Eesti dieedis oluline allikas, samuti jodeeritud lauasool. Siiski võib kaldumisega mittejodeeritud mahe- ja meresoola kasutusele ning piimatoodete tarbimise vähenemisele mõnel elanikkonnarühmal olla ebaoptimaalne joodistaatus.
Rasedatel ja imetavatel naistel on eriti kõrge joodivajadus ning joodivaegus raseduse ajal on seotud vastsündinute kognitiivse arengu häirega — hästi tõestatud seos kirjanduses. Selle rühma jaoks on paljudes Euroopa riikides kehtestatud soovituseks tagada piisav jooditarbimine sünnieelse toidulisandiga, mis annab vähemalt 150–200 mcg joodi päevas.
Joodivormid toidulisandites
Levinuimad toidulisandite vormid on kaaliumjodiid (KI) ja kaaliumjodaat (KIO3). Kaaliumjodiid on standardne vorm, mida kasutatakse enamikus toidulisandites. Orgaaniline jood merivetikast on samuti müügil; kuigi see on toidupõhine, varieerub merivetikate joodisisaldus laialdaselt, muutes täpse annustamise keerulisemaks kui kaaliumjodiidi tablettidega.
KKK
Kas joodi peaks võtma koos toiduga või tühja kõhuga?
Enamiku inimeste jaoks sobib mõlemalt. Kui teie eine sisaldab suures koguses struumatoiteid nagu toore brokkoli või soja, on mõistlik ettevaatusabinõu väike ajavahemik (30–60 minutit enne söömist), kuigi tegelik mõju on normaalsetel toidukogustel minimaalne.
Kas joodi võib võtta õhtul?
Jah. Puudub tõendusmaterjal, et õhtune annustamine vähendab joodi efektiivsust. Mõned inimesed eelistavad hommikust aega teiste toidulisanditega kombineerimiseks. Valige aeg, mida mäletate järjepidevalt.
Kas joodi on ohutu igapäevaselt võtta?
Kehtestatud ohupiire järgides (EFSA ülempiir täiskasvanutele: 600 mcg päevas) on igapäevane jooditoidulisandite kasutamine tervetele täiskasvanutele ohutu. Kilpnäärmehaigustega inimesed — hüpertüreoos, Hashimoto tõbi, nodulaarne struuma — peaksid enne toidulisandite kasutamist konsulteerima arstiga, kuna nii liig kui ka puudus võivad neid seisundeid halvendada.
Viited
Ventura, M., Melo, M., & Carrilho, F. (2017). Selenium and thyroid disease: from pathophysiology to treatment. International Journal of Endocrinology, 2017, 1297658. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/28255299/
Zimmermann, M. B. (2009). Iodine deficiency. Endocrine Reviews, 30(4), 376–408. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/19460960/
Leung, A. M., & Braverman, L. E. (2014). Consequences of excess iodine. Nature Reviews Endocrinology, 10(3), 136–142. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/24342882/
